Lytton Strachey

Giles Lytton Strachey (1. märts 1880 London – 21. jaanuar 1932) oli Briti kirjanik ja kriitik.

Põlvnes vanast ja arvukast Stracheyde perekonnast. Õppis Cambridge'i Ülikoolis, kus kuulus Keskööühingusse (Midnight Society) ja nn apostlite hulka (Cambridge Apostles). Pärast oli Bloomsbury rühma üks asutajaid ja tuntumaid liikmed koos Virginia Woolfi, John Maynard Keynesi, Bertrand Russelli jt. Oli tuntud oma patsifistlike, kirikuvastaste ja vabade moraalsete vaadete poolest (avalik homoseksuaalsus oli Ühendkuningriigis karistatav), samuti oma paradoksleva iroonilis-skeptilise stiili ja spetsiifilise kõnemaneeriga.

Tema 1918. aastal ilmunud peateos "Väljapaistavad viktoriaanid" ("Eminent Victorians") koosneb neljast lühikesest esseevormis eluloost, kus kindral Gordonit, kardinal Manningut, koolimees Arnoldit ning halastajaõdede liikumise rajaja Nightingale’i vaadeldakse demütoligiseerivalt, rõhutatud argisusega, suurema või väiksema irooniaga või lihtsalt inimlikult.

Strachey kirjutas rohkesti arvustusi värske ja ülevaateid varasema kirjanduse kohta ning lühielulugusid.

Tema loodud biograafiale "Queen Victoria" (1921) anti James Tait Blacki mälestusauhind.